2012! ... 2013***

Nüüdsest kõige põhilisem! :P 

 "Kui palju on maailmas selliseid juhtumeid nagu Eesti puhul, et antakse kaks iseseisvumist ühe inimpõlve jooksul? Tõmmata kaks peavõitu, see on juba midagi väärt." J. Kross

"There is no way to happiness - Happiness is the way."

Ma olen mõelnud, et ma peaks raamatu kirjutama... tegelt olen sellele mõelnud oma 3aastat. Nüüd olen kindel, et oleksin ka selleks valmis. See on liht nii minulik ja mul on selleks suured oskused, just kirjutamisoskused ja ka palju, mida inimestele öelda. Kui Valsberg saigi see aasta oma raamatu väljastatud, inspireeris see mind täiega. Ta pole kirjanik, vaid laulukirjutaja, aga temas endas on palju sügavaid mõtteid ja ütlusi, mis annaksid inimeste elus midagi uut ja suurt juurde. Jah, tema on palju kogenenum, sest on vanem, ja sp ma raamatuga ei kiirustagi, kuna mul on veel aega. Ma vähemalt tean, et mul mingid hormoonid jms ei lendle ringi ja pole muutlik tütarlaps, kellel üks kord üks mõte, teine päev teine mõte, sest see aeg on läbi. Mu meelest ongi inimene kõige paremini meelestatud ss, kui oskab asjadele rahulikult reageerida, ilma haiget saamata. Ma olen selleni teel ja teadlik, kuid on paraku palju neid, kes ei taipa üldse elusaladusi. Mul oleks hea meel seda teistega jagada, nt oma elust rääkides, kuidas ma olen selle kõige heani jõudnud või kuidas olen mõnedest teistest tsipa ees, et olla õnnelik. Et kuidas üks asi võib teha mitmeid kordi haiget, aga et see rohkem ei korduks. Kirjutamispoole pealt on tõsiselt hea meel, et blogger eksisteerib, ja et oma geenioskused emalt pärinud olen. Ja see, kuidas ema rääkis, kuidas ta hiljuti koolis (jah, ta läks ülikooli :D) eksami ära tegi... milline tegelemine ja püüdmine, ma oleksin nagu vaadanud peeglisse. O.o Kuid mälestusi vaadates, lugedes siin neid aegu tagasi postitusi, on mul natuke raske seda näha, sest see kõik oli väga tume, aga see olekski üks raamatumõte, aga selleks peaksin siiski vanemaks saama, et neid lugedes ei meenu valu või halb tunne, vaid liht mälestus.
Ma saan ka palju insipiratsiooni ka tuttavatelt, kelle elu ma näen või kelle juttu ma märkan, nemad on ka põhilised, keda tahaksin aidata, kuid samas tean, et nemad peavad selle tee ise leidma. Küll see ka juhtub, üsnagi vinge on seda ise näha. :)

Formiportaalis on päris tore näha anoniterünnakuid. :D Anooon's attaaack. Ja kui kahju on vastajatest... damn, tahaks endalegi neid ja ss näidata, kuidas peaks tegelikult vastama. Kuidas vastata nii, et ise ei saa haiget ja ka see üks pisik ehk anon ei hakka seda rohkem tootma. Sest nad liht on sellised, pisikud, kes külge klammerduvad ja kui närvi ajada üht või näha, et vastaja saab haiget, ss tulevad ka kohe teised kampa. See on nii ilmselge ju, kallikesed. Pole mõtet oodata neilt seda, et nad end paljastaksid, sest iial ei või teada, kes olla võib ja teadmine pruugib rohkemgi haiget teha. Nimetada neid liht Anon'iteks ja kõik. Kui nad end paljastaksid, ss nad mõtleksid neid asju ka Päriselt, aga point ongi selles, et enamus asju, mis nad ütlevad, on kas selleks, et vastajat närvi ajada või haiget teha. Aga kui vastaja tunneb, et jutus on tõetruu sees (seda teab vastaja ise), ss saab alati seda tunnistada talle algul ning ss põhjendada, miks nii on. Anonid on ka siiski inimesed ja kui hakata vastu sõimlema, ss oled lasknud madalamale, kui see anon, kes ei paljasta end. Ka neilt saab teenida respekti - olles ise nende vastu sõbralik. Osasid anoneid ajab see kohe meeletult närvi ja ss oledki sa võitnud. Kui sa feigid sõbralikkust, ehk oled irooniline orsmth, ss oled jällegi iseendale halba teinud. On vähe inimesi ehk vastajaid, kes panevad nii paika, et on näha, et pole grammigi haiget saanud. Aga paljud saavad, ja see on täiesti inimlik, pole midagi häbeneda. Oleneb vaid liht sellest, kuidas reageerida. Mõnikord on liht parem jätta vastamata, sest üks vastus võib olla lapsik, teine jällegi feigilt sõbralik,mida iganes ühesõnaga. Ei taha jätta mitte mingit muljet, ss ei peagi vastama. Kõige naljakam ongi see, kuidas ikka nende ütlustest nii palju välja tehakse. Teadmata, et nad liht toituvad sellest, kuidas vastaja haiget saab. Ja kusjuures, nendel on tõeline oskus jätta mulje, et see, mida nad ütlesid, ongi õige. Mõtled sellele hetkele ja arvad, et nii ongi. Tegelt ei ole, see on ettekujutus. Ja ka teine variant - ütlevad asju, mis on su iseenda hirm, ja tulevad selleks kirjutama, et just sellest hirmust üle saaksid. Nt, kui inimene kardab, et ta ei ole ilus või on paksem ja inimestele see ei meeldi, ss tulebki anon seda ütlema. Just selleks, et saaksid seda endas muuta, ehk tunda end ilusama ja tunnistamast, et "Jah, ma ei tunne ennastki ilusana, kuid ma püüan selleni jõuda." Paljud anonid küsivad küsimusi, aga need on enamjaolt halvustavad, kuid kui peale küsimust ei ole oma arvamust, ss on sellele ka mõistlik vastata ja end põhjendada. Kui aga peale halvustavat küsimust on ka solvav kommentaar sellele, ss pole mõtet ennast tõestada, kuna ta nkn ei muuda enda arvamust, vaid saab kaifi, et sellele reageerisid. Pigem saab öelda "Kui sa nii arvad..." Ka väike saladus, kuidas neist lahti saada, kui nad rahule pole jätnud - inimesed, ärge rääkige endast nii palju netiteel, just sellistest asjadest, mille üle teil on häbi, või mis teeb haiget jne. See on täiskasvanulikkuse märk, kui jätate mõtted, olukorrad rääkimata, mis Ei ole positiivsed. Sest anonitel on ss palju, mida kommenteerida ja mida ka suureks asjaks kiskuda, ja inimesed saavad ka tihti asjadest valesti aru.

Inimesed toituvad liialt sellest, mis neile öeldakse, mõtlemata, et ehk hoopis iseendasse uskuda ja sellega tööd teha. Kui tehakse lõputult maatasa ja ss on inimesi, kes hakkavad kiitma, tunne võib olla hea, kuid see aeg on nii lühike. Järgmine päev tuleb see meelde ja on jälle valus. Miks? Sest ei armasta iseennast. Võid neid lõputult tänada, et nad on olemas su jaoks, aga miks üldse on vaja algul haiget saada? See hirm on tõesti suur, kuid ajapikku saab sellest olla üle, armastada ennast oma vigadega - selleks läheb tõesti aega, aga näe - ma olen saanud. On olnud aegu endalgi, kus olin väga ebakindel ja enesekriitiline, kuid aegamööda vaatasin ennast ja uskusin aina rohkem, et pole mul häda midagi. Kahjuks ma väga ei mäleta, kuidas ma selleni jõudsin, usun, et aeg parandab ja muudab paremaks! ;) Kohati olin veel veitsa mures, kuid nüüd on see eriti kadunud, sest mul on kallis, kes laavib mind sellisena nagu olen ja teen ennast ilusaks vaid tema jaoks. :) Aga et ainult teine inimene suhtumist iseendasse muudaks - nii ollakse vaid lihtsalt paigal. Sest hirm käib kaasas mitte ainult üksi olles.

Aastavahetus on seljataga! 2012 on nagu võluväel 2013, but it's just a number. Kuidas teil see möödus? Jäite ikka terveks, olete ikka elus? :D Minu jaoks on see aeg, kus saab meenutada vanu lugusid, nii häid kui halbu ja kallimaga liht naerda, šampust trimbata jms hääd. Saab mõelda, mis on jäänud tegemata ja mis on tehtud ja teha ka do-list järgmiseks aastaks. Seekordsed lubadused on kirjas, eelmine aasta lubadused on täidetud! Me gusta. ^^ Kõige värvikam päev aastal 2012 oli see, kui tärkas armastus J'ga, mil kuulasime indigo kontsertit ja meie suudlus. See aasta on üks kõige parimaid, sest tunnen tõsiselt rahulolu, mida varem ei olnud paraku üldse tundnud. Mul oli smile pidevalt ees, aga ma olin sisemiselt siiski kurb, tõsine, vihane ja aina otsisin, et saada õnnelikkuks. See aasta see juhtus, mil mu elu täitus Jumalaga ja kallimaga. AITÄH!
PS. Saime musuga aastavahetusel palju eesti filme vaadatud ja minu poolt esimest korda "Kevade" ära nähtud. Jah, polnud kunagi näinud. Nii armas film ikkagist :) Too, kes kannelt mängib, on tegelikult Els Roode - kromaatilise kandle alusepanija (georg otsa, muusikaakadeemiasse jne).
Eelmine aasta sain esimest korda töötada, marju müües, ja neid maasikaid, ma faking tahan veel! :D Aga damn, ma armastan töötamist ja ootan seda aega juba täiega. Ma lõpetan otsakooli ning teen õppimistest, kodutöödest puhkuse ja töötan, töötan, töötan, aasta aega, kogudes raha uue kandle jaoks. :) Ning siis asungi kas muusikaakadeemiasse või mujale, see on veel teadmata, kuna soovid ja kõik muu saab veel palju muutuda :) Kuid põhiline on see, et tahan saada kogemusi töötamisega.
Tegin oma juustega suure muutuse - poisipea. Olen nüüd katsetanud oksendamiseni ja on siiber sellest :D Inimestele meeldis, aga mul sai villand selle soenguhooldamisest... olen sellest palju rääkinud, aga nüüd ei ole muud kui lubadus mu poolt, et kasvatan neid nii pikaks kui võimalik ja et mu loomulik värv tuleb tagasi. Kõik see, mis oli kunagi ja mis mind häiris. Ma ei saa aru, how the hell... Nüüd liht igatsen ja ootan. Ma kahetsen seda lõikust sp, et see tagasikasv on ikka sitaks aeglane... alles mingi selle aasta suvelõpuks on nad õlani. Oh õnnetust... Ja mis ma alles teada sain - must värv ei tule pruuni värvides maha :D:D Suht totu minust, muidugi ju ei tule ja blondeerimine rikub juukseid, mida ma kohe üldse ei taha teha, sest olen neid niigi värvinud. Aga lohutan ennast sellega, et mitte nii palju kui mõned... :D Aga selletõttu peangi liht ka värvi väljakasvu ootama. Ühesõnaga, üks suur-suur ootamine. Oodakem ss minuga koos! ja palju kannatust mulle. Tarvis.
Mis veel? Ah teie, lugejad teate ju palju, mis on olnud ja juhtunud, sest sheerin ju teile paljustki. :) Nt see, et J'ga Peningil olla on liht parim. Maja ootab suurt remonti ja praegu oleks seal nagu täitsa maamajas, kus on vähem mugavusi. Aga mul on ükskõik, sest kui olen Temaga, ss suudaksin heinas ka magada... :D Temaga on turvaline ja ta teab alati, mida teha ja kuidas :P Ootan juba remonti, mil J saab tööd teha mõnsalt ja näha, kuidas asjad liiguvad. Kass Kiska on meil ikka noor pisitüdruk, kes on mõnikord tüütu ja kiusab meid. Eriti veel hetkedel, mil kohe kindlalt segada ei võiks. :D:D Aga see on teadavärk, et hakkame ss seda kiusavat kiisut igatsema, kui ta suuremaks kasvab ja rahulikumaks jääb, sest nagu ikka, tahaks, et meist kellegi number ei tõuseks, sest... jah. Hakkan pidevalt Mummule Kiska ütlema, aga oeh, kuidas teda igatsesin, ja tema igatses ka mind, tudus siin ja tuduks veel, kuid ta on liiga suur ja ss ei saa ma teile seda imelist juttu siin kirjutada. Igastahes, elu Peningil on super ^^ Tulge sauna.

Niisiis, jõulud on ka möödunud! Loodetavasti oli teil tore. Minul aga esimest korda, just sellel aastal läks ikka väga nihu. Kõigepealt teatas vanaema 23ndal, et ta on haige ja 24ndal ei saagi maale tulla, kus oleme alati pidanud jõule. Aga paraku olin ka mina, 22ndal haigeks jäänud ja VÄGA räigelt. Üle pika aja sain nii suure haiguse kätte, et käisid isegi suitsiidised mõtted läbi :D Siis pakkus ta välja 25ndat, aga sel päeval pidime meie J'ga seda tähistama. Lõppude lõpuks saime 26ndal lõunal minna perega maale ja prst seda sain õhtul Tõnis Mäe kontrale, mis oli vähemalt nii super :) 25ndal olin ma siiski nii haige, et ei suutnud J'ga kokku saada ja tegime selle päeva 27ndal. Kui maale läksime, oli eelnevalt onu teatanud, et ei tulegi, sest... perekondlikud põhjused. :D Ja ss see kassis eriti ära, kuna ilma onuta, M'ga, ja nende lasteta ei tekikski jõulutunnet, aga noh... Mis seal ikka. Sel päeval ei saanud ka üks õdedest tulla, sest on tööpäev O______o kes kurat.... bläd.. ldalfaf. Igastahes, saimegi ss kingid kätte, söödud, joodud, nalja tehtud. Eriti vanaisa, kes nii lõbus oli. Yay. Nii kui ta ei tööta ja on pühad, ss on kohe näha, et tal närvid puhkavad. ;) Vaatamata mu haigusele ja kuupäevade jamadele, jätkus rõõmu ikkagist.
Haiguse poole pealt, teate, olge ikka õnnelikud, et te olete võimelised magama, ja vaatamata vaimsetele valudele, mis kellelgi on, on füüsiliselt hea olla. Hinnake seda. Mina alles ss olin tänulik, kui ma nii kuradi haige olin, ma ei saanud magada, sest voodisse minnes hakkas hull köha, esimene päev segas jällegist räige nohu. Ma liht nutsin ja palusin andestust oma kehale, missuguse stressi ja külmetuse ma talle määrinud olen. Oeh, see oli jube! Kui olete terved, ss teadke, see on õnn! Olge tänulikud ;)
Tänulikkusest nii palju, et... jõulud ongi selleks, et mõelda, mis on mul juba olemas ja selle üle uhke olla. Jõulud on selleks, et tunda perekonna lähedust ja just sel päeval olla kaasinimeste vastu head - see aeg on näitamast, milline olete ülejäänud aasta. Kui keegi pahaseks saab, ss öeldakse: "Miks sa nüüd nii kuri oled, jõuluaeg on ju!" et mitte unustada ütlemast: "Mis sa pahandad, kolmapäev on ju!"  Jõulud on andmisrõõm, kingirõõm, ja just soovide täitumise aeg. Ma loodan, et saite kinkida selle rõõmuga ja et olite loomingulised ja mõtlesite hetkeks "mis lööks ta silmad särama" või "mis talle oleks vaja" Raha on vahend, see pole kink, think about it. Mina kingiks kingitusi niisama inimesele, saada kokku ja liht anda kellelegi miskit head. Väiksed asjad on tegelikult suured. :) Kui võimaldab, ss alati! Mõne pluusi asemel sõbrannale kaelakee ja elu on veelgi ilusam. Kuigi paljud arvavad, et 25ndal on Jeesuse sünd, ss tegelt see nii pole - tema sünniaeg pole tglt teada, on väga palju erinevaid kuupäevi pakutud, kuid põhjus, miks just see aeg on pandud, on sp, et see oli päev, mil toimus paganate jaoks Päikese sünnipäev ja kristlased on võtnud seda kui millegi uue elu algust ehk Kristuse sündi. Naljakas, kuidas on Kristlus eesotsas sel päeval, aga see algas ju paganatest, mis oleks justkui täiesti ära unustatud. See on kalendris pööripäevana kirjas, mis on tegelt suure tähtsusega. Kui paljud ütlevad, et see on kommertspüha, ss mul tekib küsimus - mis krdi vahet sel on, mida teised teevad? Suva, et sel päeval kiirustatakse, ostetakse paska kokku jms... see ei tähenda, et sina pead just selline olema, või sina, või sina ja sina... Sinul on võimalus seda muuta kasvõi paremaks, olla perega ja mitte välja teha sellest, mis teiste jaoks jõulud tähendavad. Sama ka poliitikaga, eesti eluoluga - kui ise oled õnnelik ja sul on olemas, mida oled tahtnud ja oled oma heaolu nimel vaeva näinud - ss miks sa virised? :D  See paneb ainult sildi otsaette, et sa ei ole Enda eluga rahul või sa kardad, et sul ei hakka hästi minema. See kõik on kinni endas ja oma enda laiskuses. Inimene peabki vaeva nägema ja kõik on sündinud oma riiki mingi põhjusega. Leidkem see üles. :) Ja neile, kel pole võimalik saada või anda kinke ja eluolu ei olegi just kõige parem - ärge vihake jõule sp, see on kõige totram tegu üldse. Mõelge tänulikkuse peale - kui sa suudad naerda, nutta, joosta, sul on söök, terved käed, jalad, unistav hing, perekond - ss pole siin mitte kui midagi vihata!
Igastahes, väga loodan, et eelmist postitust vaadates saavad ka kõik klassis olevad õpilased soovitud kingid järgnevatel aastatel! ;) Et inimesed mõistaksid, mis on kink. See võib olla kasvõi see, kui istute kuskil maal pingil ja vaatate taevasse ning sõber või kaaslane ütleb: "Näe, ma kingin sulle kõik need tähed. Sa oled nüüd rikkaim inimene maamunal!" :)

Oleksin võinud teada sellest ss, kui oli ajaloo eksam, sest alles nüüd lõi palju suurema pildi üleüldiselt sõjast ja ka Eestist. Mul oli koguaeg ettekujutus, et sõda oli ka 1800aastatel mingi nugadega ja hobustega võitlus :D:D: kuigi loen koguaeg raamatus, et tangid ja muud uued sõjavarustused olid. Ma ei tea, suht udune oli kõik sellest, aga kui J mängis Call of duty mängu, hakkasin aimama, mis tglt toimub. See on seal väga reaalne, eriti ps3'ga mängides. Kas see liht on normaalne, et sa tuimalt lased liht inimesi maha? Okei, ta võib olla vaenlane, aga ta on rsk Inimene. Nõme, et isegi sellele nimi on pandud nagu Sõda, seda peaks nimetama mingiks värdjalikuks tegevuseks. Miks üldse oli vaja teha riikidele piire ja mingit valitsusejura? Kõik oleks palju rahulikum, kui rändaksime liht mööda manreid, ilma mingite piirideta. Aga okei, vähemalt oleks see võinud kuidagi teisiti olla, mitte mingi inimesi liht maha lasta. Ma ei tea, sel ajal vist ei taibatudki, kui haiglane see on. Liht lasti ja oldi oma riigile truu. Seal võis olla iga inimese elu tema viimane. Vaadates seda, on taevas täielik toss ja suits ümber. Saastab täielikult ka linna ja maismaad. Kas sellist maailmat me tahtsimegi? Ja ka see, kuidas J rääkis, et Ameerika on sp rikas just tänu sõdadele, sest nemad ehitasid neid sõjavarustusi, tanke ja muid staffe, ja need maksid miljoneid. This is fucking not normal :( Meil elaks palju rohkem inimesi, kui poleks toimunud sellist paska. Sorry, aga selline teema ajab ropendama lihtsalt. Ja mis veel rääkida tuumapommist - ka sellele on nimi pandud - massihävitaja, mis hävitab kogu linna ja inimesed, ja kes isegi ellu jäävad, saavad tõenäoliselt vähi, sest seal on kiirituseaine. Ma nägin seda ka seal mängus, sõitsid lennukiga ja äkitselt oli näha, kuidas plahvatus nende juurde tuleb ja nii nad lendasid alla ja ss näitas üht meest, kes oli peaaegu ellu jäämas, milline linn on peale tuumapommi plahvatust - kõik värvus oli pmst punane ja need ained lendlesid tuulega ringi. Liht süütud inimesed surevad ja mille nimel? Kuidas on võimalik midagi sellist teha? Liht dkfadldsnbwlfjbsa. -____-
Eestist sain ma aru kommunismist paremini, et oli venelasi, kes polnud kommunistid ja olid eestlaste poolt ning oli eestlasi, kes olid kommunismi poolt. Miks? Sest on lihtrahvaid, kelle arvates pole inimesed väärt olema rikkad ja peaksime olema sp kõik võrdsed. Pigem olla lihtrahvas kui kellegi võimu all, olla lihtsalt vabariik. Ma ei suuda uskuda, et inimesed ei suuda ise oma perset liigutada, et olla ka ehk rikkam, kui ei meeldi olla madalama palgaga. See nõuab tööd, aga peakski ju vaeva nägema, miks oleme nii laisad...

Loodetavasti saavad inimesed aru selle loo totaalsest irooniast. Ehk kuivõrd kinni on eestlased oma (mineviku) pseudoprobleemides, kuigi ülejäänud maailm seisab silmitsi reaalsete probleemidega. See lugu on tõsiselt geniaalsusetipp. Märt laulab ikka nii hästi ka! :) Nad mölemad on nii kiftid.

See lugu on reaalmažoori orkestri ja Nele-Liis Vaiksoo poolt esitatud! Selles orkestris on palju otslasi ja reaalkoolikaid, liht super töö! Ja see laul, see on juuu seeeeeee lugu :P Kõigil, kellel on talvetunne olemas, ss kuulake :) Kõik, kes vähegi Ingrid Michaelsoni kuulavad, teavad seda. 

Ja lõpetuseks jagan teile üht väga inspireerivat videot! Te ei kahetse, teete oma silmadele pai. :) 

Tsauka, järgmise korrani! Ja mingit maailmalõppu ei tulnud (jess :D) 

Ridi-radi-ralla

Heyhey, lumised tervitused mu poolt :) Ahi on juba köetud? Talvine meeleolu on juba olemas? :) Aega on läinud üsnagi priskelt, mil viimati kirjutasin, kuid pole hullu, ma ei jäta teid kunagi! ;) 

Mul on mõtteid alati palju, mis tahavad välja öelda, kunagi pole pea tühi. Eks ma mõnikord tühjendan ka, aga kas te pole seda üritanud teha, et vaadata kuhugi ja liht 1 minut mitte kui millelegi mõelda? See annab harjutamist ju kõvasti. Aga see on vabastav tunne. Ja ka liht 5 minutit lebada põrandal (voodis jääte magama), hoides silmi kinni ja liht puhata. Teete seda, kasvõi mõni päevgi? Arvatavasti mitte. Ja te veel imestate, et olete koguaeg haiged. Vanematel inimestel on see immuunsus nii tugev, et jäävad haigeks nii harva, ja oma stressi tõttu ei jõua ära imestadagi, kui palju pingeid võib kehasse koguda. Oodake, kass Mummu kraabib uksel. XD Nüüd possutab ja kurrub, mäu. Enivei... Ma juba tunnen, kui palju stressi on kogunenud meil, noortel õppuritel just detsembris, kui ilus jõuluaeg on ootamas, aga tööd ei lõppe ja ei lõppe. Võtkem aeg maha :) See tuleb sitaks kasuks, trust me, tegin seda isegi. Jätsin ühe päeva kooli minemata ja magasin tuimalt 15.00ni (11h), vot nii palju olin vajanud und. Ma saan täiesti aru, et gümnaasiumiinimestel on palju rohkem tunde ja see võib mõjutada koolitööd, aga ma usun, et see üks päev liht lõdvestuda aitab juba kahenädalasest õppetööst, mis liigub hiljem palju kergemalt. 
Mul endal on niiiiiii palju toimunud, et jääkski kirjutama. Ütleme nii, et olen tõeliselt õnnelik, kui ma näen vaeva ja ma saan ka vastavalt hea hinde. Tõsine orgasmi tunne. Mul on liiga palju mälestusi sellest, kuidas ma panin kogu oma hinge järgnevasse töösse ja ma sain mingi näruse hinde. Aga nüüüd, on hoopis teised lood! Ma saan aru täiesti, et teadmised loevad ja mitte hinne, aga kuidas on võimalik saada halb hinne, kui tead sellest teemast väga hästi? See pole reaalne. Hinne näitab ju nii mõndagi. Ma respektin vägagi neid, kes tulevad tundi, avastavad, et on töö ja saavad vähemalt positiivse hinde kätte, kuna neil on mingidki omad teadmised. That's awesome. Aga minu jaoks on hinded tähtsad ja ma tunnen ennast vägagi hästi. See oleks sama nagu teen palgalist tööd ja kui see läheb väga hästi, on ju ülipandav tunne. Kas pole mitte? :) 
Olin saanud hiljuti estaõpsilt kiita, et ma kirjutan väga hästi kirjandeid, ja pani mulle 1.semestriks A, yeah. :) Aga see pole veel kõik! :D Need lood, mida teile mainisin, et esitan vabasaates "Ta lendab mesipuu poole" ja "Nii vaikseks kõik on jäänud" , läksid nii hästi, et sain samuti A. Kaks nädalat enne arvestust tuli L'l mõte, et ta esitaks seda kui kooriversioonil koos teise tüdrukuga ehk kaks häält. Teine ja esimene sopran. Ma sattusin suht paanikasse algul, aga hiljem olin siiski nõus ja teine otslane tuligi kampa. Tunne oli faking võimas!!! Mina kandlel, nemad mu ümber ja laulavad, kõik see kokku oli nii super... :) Ja teine lugu koos K'ga läks samuti seksikalt, õps kiitis mu enda tehtud saadet sellele. Nii et kes tahab, võin mängida ja laula! :D Kindel laks on see, et järgmise semestri tahan Cathyga esineda, sest ta hääl on nagu päikesetõus... päris tõsiselt!! :D Per Gynt noh. Aga see pole veel kõik! :D Ostes selle topsiku, saad juurde veel 2 topsikut.... 
Kohtasin üht tüdrukut, kellega esines ss A(teine kandlemängija). Ta on tüdruk, keda olen unistanud ise olla. :( Nimelt, klassi ukse taga kuulsin kuidas üks neiu laulab "Sõpradele" , by Mari Pokkinen, (saade oli nii hea!), hääl oli vägagi popjazzilik. Järgmine hetk kuulsin vanamuusika lugu, kus laulis klassikaline hääl ja pidevalt mõtlesin, et kaks neidu on seal. Klassi minnes vaatasin, et mida vittu, üks inimene :D Ss enne tema esinemist sattusin huvi tundma ja küsisin, et kes ta on ja HOW THE HELL ta mõlemat suunda laulda oskab. Niisiis me arutlesime ja tuli välja, et klassikalist on ta õppinud koolis varem, kuid popjazz on ise tekkinud. Aga nii saabki, ja nii ongi super. Ma olin nii pilves temast :D Ühesõnaga, inimesed aint kutsuvad teda esinema ja mõeldes, et faking mõlemad suunad ja nii perfektselt ka veel. Aga... see pole veel kõik! ;D Ss läksin ma kadedusest siniseks, kui tuli välja, et ta on 11a viiulit mänginud???? Ehk ss esimesest klassist. Vinge, väga vinge noh :D Tartu Gerda esines ka A'ga ja nägin tema enda isiklikku kannelt. See on tehtud kellegi eestlase poolt ja ta pidi niiiiiii vähe selle eest maksma. Selle kõla oli amazing ja eriti mugav oli veel mängida. Ma pean selle vennikese käest saama kandle!!! :D Tegelikult oleks plaanis see, kui sinna ehitataks mingi lulla, et ta oleks elektriakustiline. Väikekandled on olemas, kuid vägaaaagi tahaks, et ehitataks midagi sellist, see oleks ka ekstreemsus, kuna neid veel pole. Aga tra kuidas ma seda tahaks. Loodetavasti on see võimalik!! 
Eelmine kuu sain sõita Tartu yeah ja esineda koos S'ga kandleansamblis. Sinna tulid esinema veel Lätist ja Soomest inimesi ja veel väga noori. Väga palju keelpilliansambleid ja kvartete oli, aga nad olid nii faking noored ja mängisid nii kuramuse hästi! Emotsioonid olid laes. Kammermuusika festival, see on ju kevad mu kõrvades! :D Tagasi minnes jäid aga A-L ja S ööbima Tartu, aga mina pidin siiski koju minema ja läksin võõra neiuga ss bussile, kes oli Tallinna Muusikakeskkoolist. Hakkasime suhtlema ja toimus jällegi The Night (kus kaks inimest kohtuvad esimest korda, kuid jutt voolab nii nagu teaksid teineteist poole oma elust.) Teda veel kuulates ma mäletan, kuidas just tema mulle kõige rohkem silma jäi - need emosioonid tal ja see võimsus viiuliga, mäu. Igastahes, ta paneb kogu oma hinge sellele pillile ja keskendub ka ainult talle. Tema väike vend mängib tšellot, mis on mõistagi nii kuradima nunni. Me rääkisime väga paljudest asjadest ja avastasime, et Eesti on ikka väga väike ka ühe inimese tõttu... :D:D Ma tean, et me kindlalt veel kohtuks, aga olen kindel, et tal on seal koolis raske ja ootame kergemaid aegu. Kui ma nüüd ta nime mäletaks... XD Tallinna jõudes ütles bussijuht: "Te polnud vist kaua aega näinud..." HAHA. Igastahes, muusiku elu on parim. Saab tunda inimesi, kes on minust paremad ja selle võrra veelgi rohkem pürgida sinna, kuhu soovin.

Ma olen arvanud, et nüüdisajal ostetakse jõulukinkideks igasugust kraami, millel pole erilist sisu. Ainult mingid küünlad, sokid, kommid ja muu häma. Lihtsalt minnakse poodi ja vaadatakse midagi... aga seda, mida teine inimene vajaks või meeldiks, sellele ei mõelda. Kas jõulud ei võiks olla nagu sünnipäev? Miks minnakse liht poodi ja vaadatakse alles ss, mida osta? Jõulud on läheduseaeg, kus kink võiks ollagi midagi südamelähedast, midagi enda poolt loodud... kasvõi mingi kiri, mingi enda tehtud vägev kaart, mingi sümbol, mis on kallile inimesele tähtis. Märkame inimesi ja nende soove rohkem. Kui sul pole loomingut, ss ole julge ja küsi, mida ta vajaks või sooviks. Trust me, see tekitab palju parema tunde, kui saad kingi, mida oled ise soovinud. Keegi ei hakka ütlema, et ma tahan autot eksole, vaid mingid kerged, lihtsad asjad. Mulle endale ei meeldi eriti jõuludest rääkida paganama detsembri alguses, aga mu enda jõulusoov on see, et inimesed, kes seda loevad, mõtlevad sellele ja lähevad poodi ss, kui teavad, mida osta või kasutavad oma loomingut. Selles päevas peitub niii palju sügavust, mida teha, mida kinkida, kuidas olla ja veel - mida laulda. Just think for a minute. Kahjuks on juba advent peal ja mul see idee enne pähe ei tekkinud, aga mu meelest kui teha klassis, kooris vms loositeel kinke, ss võiks enne seda kirjutada kõik oma kingisoovid välja ja ss kinkija saab vaadata, mis on ta soovid ning ss liht valida. Aga kui on muidugi parem idee, ss lasku aga tulla. See aitaks väga palju ja olen kindel, et tekitab väga suure kingiootuse. Ma ise mäletan, et ma polnud vabsjee ootuses, sest nkn saan mingi krdima küünla :D Ja usun, et teistel samamoodi. Muidugi me ju ei suhtle kõikidega klassis ja selletõttu ei tea, mis talle meeldiks või mis on nt tema pluusisuurus? Mida iganes. Aga soovide välja kirjutamine annaks väga palju juurde. Kirjutaks nagu jõuluvanale :) Loodetavasti keegi võtab seda kuulda ja jõuab veel sellise plaani teha. Thank you, come again. :D 
PS. Jõulumõttest ja kõigest lähemalt saab rääkida ss, kui on õige aeg käes. :) 

Ma olen juba pikemalt aega mõelnud, miks inimesed nii vihased koguaeg millegi peale on. Inimestel on arvamused, aga ei, need pole rõõmsad ja õnnelikud, vaid koguaeg ainult üks vinguvii. Nagu ma eelnevalt olen küsinud, et kui kirjeldada taevast, tuleb poole vähem sõnu kui kirjeldada kurjust. Varsti ei oskagi me enam midagi rõõmsat kirjeldada. Nt ka laulud - ainult kuidas ma su maha jätsin, ja sina mind, ja kuidas ma nutan ja olen mases või kuidas ma su tapaks... See mõjutab ju kõiki faking noori. Tumblris on samuti üks kurbus ja viha teineteise järel... (ahjaa, mõned, kes ei tea, ss mul on selles kasutaja: http://letgoandyoucanbehappy.tumblr.com, väga meeldiv on vaadelda hästi ilusaid pilte) vähemalt klassikas on laule, mis kirjeldavad ka rõõmsaid hetki, aga ka neid on vähe. Leidgem rõõmsates asjades sisu, neid on niii palju. Negatiivsetel asjadel nagu oleks pidevalt sisu, aga see ei vii kuhugi, trust me, liht saad omaarust kaifi nendest diipidest lausetest, aga tegelt teeb see enesele ikkagi halba ja tunne pole sugugi parem. ;) 
On inimesi, kelle arust on mul roosad prillid ees. Heh, need on inimesed, kes pööravad negatiivsed asjad heaks, seda ma ka teen kui võimalik, aga mina pigem ei pööra Tähelepanu halbadele asjadele. Ma olen vägagi teadlik asjadest, mida peaks teadma, aga mul ei teki viha selle peale. See ongi tugevus. Pole mõtet raisata närve asjadele, mida nagu ütlesin - muuta ei saa. Aga kui üritada, ss saab ka see olla võimalik. ;) Mõnedel on jällegi sellised prillid ees, kus ta näeb seda, mis talle teeb kõige rohkem haiget. See blokib aga olukorra, mida ta tahaks näha, kuid tal on seda raske ligi lasta, sest on mõjutatud liialt sellest, mis teeb haiget. Sellele aitab kõige lihtsam - andestamine. Ja peale seda juba näed, mida oledki kõige rohkem vajanud. Inimlik on tunda erinevaid emotsioone, aga kui olla koguaeg nt vihane või kurb, ss jällegi - sa ei muuda, mõjuta mitte kedagi peale iseend. Ja veel - selleks, et midagi siin elus muuta, et midagi paremaks läheks Ei saa iialgi vihaga. Kui juba on selline halb toon kõnes või kirjas, ss võite sellest unistama jäädagi. ;) 

Uhh, musu J sai nüüd omale maja, mida ta remondib, vundament on olemas nii, et saame seal ilusti koos hubaselt süüa, tududa, saunas käia (!!!) jms. Olen nii õnnelik lihtsalt, et midagi on juba ootamas, midagi suurt :) Kass Kiska, musta värvi on meil seal ka möllamas, kes on nii pisike ja suures mängueas. :D Ma juba kujutan ette ennast seal elamas, aga samas mõte nii kaugele jälle tekitab hirmu :D Aga olen seal juba nii harjunud :) ja kas ma juba ei öelnud, kui õnnelik ma olen? Kuni tähtedeni :)

Kas ma olen juba öelnud, kui rõõmus ma selle üle olen, et ema mind kõik see aeg kantseldanud on need 17 aastat ja minust on sirgunud tubli inimene. I rly feel so proud. Muidugi ma seda sel ajal ei mõistnud, aga nüüd, olles 18 saan palju paremini aru. Iga aastaga olen muutunud aina targemaks ja naljakas ongi see, et käis prauhti 18 ja olen kui uus inimene. Keegi, kes sai aru, mis on teenage aeg. :D Emal oli ikka tohutu kannatus, mis ikka katkes, aga ta ei andnud alla. See on naljakas, kuidas enam ei mäleta seda tunnet... ainult on mälestused, pildid olukordadest, aga see, kes ma olin, on nii ära haihtunud. Aga lugedes oma varasemaid postitusi, eelmisest aastast, tuleb see kohe tagasi. See pole eriti tore. :D Aga samas, kõik see kurbus ja enda leidmine on toonud palju kasu, kuna olen tänu sellele praegu see, kes olen soovinud olla. 

Mäletate, kui rääkisin, et hakkan tšellot õppima? Seda ma ka teen. :P Ja see on tõeline challenge mulle, sest oiblää, te liht ei kujuta ette, kui raske see on!!! :D Aga minu jaoks ei ole raskus takistus. Läheb aega, ss läheb, pilli õppides ma ei anna never alla. Eks ta ole sama nagu laulmisega - kui põhiline saab käppa ja paika, ss on juba kerge edasi minna. Kolm rasket põhiteemat: Poognaga keeltele toetumine, mitte poognat haarata, sõrmed peavad olema tugevad ja mulle tuleb sinna pöidla ja nimetissõrme vahele hull lihas, sest seda annab juba mängimisel tunda. Aga samuti ka väiksele sõrmele, mis on mul väga nõrguke, kuna kandles seda ei kasutata. Win. :D Järgmine on noodi asetus, seal ju pole noot ette antud, vaid liht üks pikk keel, millel on helikõrgused. Aga sellega pole nii raskusi, kuna see saab päris kiirelt mul käppa. Ja viimane on parema ja vasaku käe erinevad tegevused, aga nad peavad olema täpsed ja kindlad. Aga see on mul ka üsnagi selge, sest olen harjunud, kui käed teevad erinevaid asju. (; Loodetavasti ei mõtle keegi vasakule..
Paraku on jäänud peaaegu kuuaega vahele, kuna vahepeal oli õpsil minekud ja asjad, ss minul jne ja sp on tempo aeglane. Usun, et järgmine semester saab kiiremini tegutseda. Jamaks teeb asjaolu see, et mul on järgmisest aastast jäänud veel 4.kursus Otsas ja kui selle lõpetan, ss kust ma saan tšellot edasi õppida? Ma peaksin maksma, mida ma kohe üldse ei tahaks teha. Aga vaatab, elab ja näeb, mis saama hakkab! ;)
Aga tunne on selline, et tahaksin veel teisi pille õppida, ma ei tea miks, aga nagu seiklen erinevate pillidega ja isu täis ei saa. Pidevalt tekib põnevus ja tahe. Kas minust saab mitmepillimängija? Miks üldse peab olema alati see 1, mida õpitakse? Pidevalt mult küsitakse, et mida seal Otsas õpid ja ma ütlen, et kannelt, aga sisimas tahan öelda, et lisaks sellele veel klaverit, laulmist jne... Kas inimesed, ja ka muusikud ei mõtle, et peale selle on veel palju asju, mida annab õppida ja veel täiuslikult. See ei tähenda,et ma jätan ju kandle, ta jääb alati minuga. Nooremana liht ei ole veel nii suurt osavust õppida teisi pille, aga nüüd on see võimalus... särada mitmekülgselt :)

Te ei tea seda tunnet, milline on elu ilma alkoholita. See on nii puhas ja tunne on selline, et olen väga tugev. Ja mul on kahju teistest, mitte neist, kes mõnikord kuus võtab paar drinki ja pidutseb, aga need, kelle elus on see juba väga tugevalt seotud. Mul on küsimus - milleks? Kas eestlased on ss nii häbelikud ja iseloomutud, et peol peaks alati olema alkoholiga? Mu meelest võiks olla teine traditsioon, kus inimesed saavad kokku ja teevad morsipidusid :D Inimesed oleksid liht nemad ise, õpiks iseend tundma kainena, selline nagu ta on igapäevaselt ja üritama ss lõbutseda. Olen täiesti aus - eestlased on tõesti häbelikud, olen selles vägagi veendunud, just ss, kui kamp inimesi saavad kokku ja üritatakse suhelda. Aga see ju ei tähenda, et peaks omale mingit ainet sisse ajama, et olla julgem. Leidke see iseendas üles, usun, et kõigil on see olemas, peame ennast ületama. ;) Kui oleme mujal riigis, ss nii paljud tulevad ja suhtlevad liht niisama ja see oleks neile midagi nii kerget. Meil mingi süda sees tõmbleb :D Aga ületagem end! ;)
Kui igapäev omale õlu või midagi sisse ajada, ss inimesel on tavaliselt Alati mingi probleem sisse sööbinud, mida ta ei taha lahendada. Ja teised, kes seda ütlevad, tahavad ainult aidata või teada anda, et mis tema endaga toimub. See inimene teadvustab endale küll, aga kui teine seda talle ütleb, ss ta vb tunneb rohkem, et talle ei meeldi ennast näha sellisena. Kui inimene on sellega leppinud, ss reageeritakse pohhuistlikult, kui aga ei ole, ss vihastatakse. Kõik on vägagi psühholoogiline, vb tunned end ise selles ära. ;) Aga kõik on selleks, et aidata, mitte tahta teha halba. Neid inimesi on palju, kellel selline elu paraku on, aga why the fuck raisata sellele, elu on ju nii lühike, pigem leida omale miski, mis õnnelikkuks teeb ja midagi, mis annab elule mõtte.   Jah, ma usun, et see pole kerge, aga need elu allakäigud ongi selleks loodud, et tõusta kõrgemale ja sellega kaasneb tavaliselt alati midagi uut, mida tegutsemata jättes poleks seda iialgi juhtunud. See ongi Jumala tegu. ;) Tuleks vaadata enda sisse ja küsida "Kas ma olen õnnelik?"
Kanepiga on suht samamoodi, miskiprst on see nii famous praegusel ajal, aga noh, küll see ka kaob varsti ja saab halva maine omale. ;D Inimesed liht igapäev ajavad seda omale sisse ja reaalsuse taju hakkab kaduma, aga see vist selle mõte ongi. Kas ss reaalsus on nii halb? Kas te ei tea, et halb ja hea jäävad alati, need mõlemad tasakaalustavad teineteist. Rsk, see peaks olema üks esimesi asju, mida õppida koolis. :D Inimesed liht jahuvad pessimistlikult, kuidas see ja teine sitt on, aga milleks üldse reageerida asjadele, mida muuta ei saa. Ja kui saab, ss do it. Igastahes, üleliigne ainete tarbimine toob alati kaasa midagi sellist, mis hakkab üle voolama ja mis hävitab ennast ja seda Enesele Teadmata. 

Aga olgu, possupallid, oodagem ss detsembri lõppu, ss olete siia jällegi teretulnud, sest tuleb üks postitus veel! :) Ja muidugi... kena maailmalõppu ss ka :D 

G. 

What if...

Heyh, folojad ja teised, kes seda loevad! Mina taas siin nagu lubasin. :) Kas teile meeldib kakada? Kuidas teil läheb? Minult küsitakse seda üpris tihti, vastan ikka ja alati: Normaalselt ja Õnnelikult ja nii see ka on. On tavalisi õnnelikke päevi ja on täiuslikke õnnelikke päevi. :) Kõik muu on lühiajaline, nt kurb või ebaõnnestunud päev. Loodetavasti teil on nii ka, mitte vastupidi! ;) 

Kui sa loed seda, ss mõtle kohe minuga kaasa: Kirjelda oma mõttes põrgut nii pikalt kui saad. Tunded, värvid, koht jne.
Annan sulle aega :) Ära hüppa sellest üle, vaid ütle nii palju sõnu kui saad. 

Niisiis, mõnele on see vb uudiseks, aga ma lasen ennast ristida, ja käin selleks leeritundides. Ristitud saan detsembris, päev enne jõule. :P Algul kui mult küsiti, et "miks", ss ei tulnudki mul pähe põhjus, kui ainult see, et ma kunagi kirikus abielluda soovin. Hiljem aga tuletas J meelde, et ma ju soovinud rohkem teada. Olen teda pommitanud küsimustega, aga ta pole kõike mäletanud ja uudishimu on olnud suur just Jumala ja kõige muu suhtes. Nüüd käime seal koos ja tema tuletab meelde ja mina saan mõtteainet juurde. U. Viilma ja tema abiõps ongi need, kes meile räägivad - nad on nagu niiii toredad ja neid kuulates on tunne liht niii hää. Possud :D Luterluse usk on ikka parim, kuna see annab võimaluse väga palju ise mõtiskleda, kõik pole ette kirjutatud. Selline väga vaba tunne tekib. :) Ma olen ka saanud piiblist rohkem aimu, ma pole seda ju kunagi lugenud, aga meile on sellest vaid räägitud. Nad seletavad meile need lood lahti, et saaks parema ülevaate. Eks muidugi paljud ütlevad, et piibel on mõttetu, aga et ise seda mõista - see ongi keeruline ja mõistmatu. Selleks peab keegi targem sellest rääkima. ;) 
Mulle ei meeldi, kuidas inimestel on arvamus religioossusest, et kui inimene on selle tee valinud, ss on ta kohustatud Jumalat teenima ja mis tähendab tegelikult Jumala vihkamist. Jah, võib öelda, et pealesurutud vanade eestlaste jaoks võis olla tõesti see justkui inimvihkamine, aga ma pole kohustatud, vaid olen ise selle tee valinud. :) Ma ei tee seda sp, et ss ma tunnen Jumalaga rohkem lähedust, vaid see tunne olla kirikus iga pühapäev, liht kuulata preestrit, laulda, hoida musult käest kinni, see vaikus, rahulikkus - seda tunnet ma laavin. Ning jah, kirik on koht, kus ma tunnen Teda aina lähedamal, vahepeal käivad läbi värinad, nagu ta liht kallistaks mind. :D 
Paljud inimesed usuvad millessegi, usuks muutub see ss, kui me ei ole täpselt kindlad milleski, aga me usume, et nii on. Päris segane lause, aga... :D Nii paljud tahavad teada tõde, just sellist, kus on täpselt teada, nii ka mina. Aga paraku iga asjaga nii ei ole. Just nt Jumalaga, temal on selleks eriline põhjus... temas on alati midagi teadmata, alati jääb midagi kahe silma vahele, kui ta oleks puust ja punaselt ette kirjutatud ja kõigile teada, poleks ta enam Jumal. Me kõik oleme tglt oma maailmavaatelt religioossed, me kõik usume millessegi ja kui tegemist on kirikuga, ss mõeldakse wtf, aga kui inimene usub nt vaimudesse, ss on see normaalne. :D Imelikud :) 

Ma ikkagi üsna tihti mõtlen, et "what if..." Kui ma poleks talt küsinud, kui ma poleks sinna läinud, mis oleks nüüd? Ei tegelt, seda ma ei mõtle, et mis oleks teisiti, vaid ma mõtlen, et just see hetk... ok ma ajan soga :D Igastahes... need inimesed, kes on mu ellu tulnud ja mu elu teisiti pöörlema pannud, kui tänulik ma neile olen. Ma ei mõtle, ma neile oleksin võlgu ja ma Peaksin midagi tegema, vaid ma liht Tahaksin midagi teha. And I know, et ma seda kunagi ka teen. Mu kallim J, kelle leidsin, mille eest saab tänada Jumalat, et ma temaga loodud olen. Sest we are the perfect match :* Siis Jyay, kui ma poleks talt küsinud abi see päev, kas ma ss üldse oleksin, kas ta ss oleks mulle saatnud selle, mida just vajasingi? Tänu temale ma sain Jumalaga ühenduse. Ma lugesin ja see muutis minus kõik. Ja K, kes tuli vaid üheks aastaks Otsa ja kui me suhtlema hakkasime, soovitas ta mulle Aleksandrit, hääleseade õpetajat, keda ma tglt aastaid tagasi juba teadsin, aga olin ss väiksem kuni sinna nüüd uuesti jõudes tulid räiged flashbackid ;D Ilma K soovituseta poleks ma praegu seal kooris, ei teaks ma neid inimesi, poleks kohtunud pandapoisi ja H'ga :D Poleks üldse seda elu, mis on praegu. I just can't thank you guys enough! ja millalgi saate te seda tänu tunda :F Ja muidugi Ema, kellele olen võlgu kogu oma elu :) Kõige tähtsam - mu vanaema! Kui ta poleks minuga tegelenud, et mind kannelt mängima panna, poleks mul seda elu, mis on praegu... poleks ma 7 aastat teinud tööd ja nüüd veel Otsa jõudnud. Mu elus poleks ilma temata muusikat. Vb ka oleks, aga see, mis on juhtunud praegu, on täiuslik. :P
I think God has always a plan for everyone. ;) 

Ja tänada saaks ka tglt G'd, tema avas mu silmad. Mu elu kahjuks arvatavasti ei muutu, aga mõttemaailm küll. Siin on kaks lõiku mu kirjandist, mis on kokku pandud :) 
Paljud inimesed ei tea, mis tunne on olla vaba. Minu jaoks tähendabki see vabas looduses elamist, kus ei pea alluma seadustele ega nimetama maismaad riigiks. Väga vähestel on julgust pakkida kohvrid ja lihtsalt kaduda kuskile kaugele, et olla kellestki või millestki sõltumatu. Inimene on ju tegelikult loodud elama üksi, keset loodust ja võitlema selle eest, et nälg ei näpistaks ning hundid teda nahka ei pistaks. Praegu võitleme selle eest, et saada koolis häid hindeid ja tööl läheks hästi. Ühiskonnas on inimesed harjunud sellega, kuna nad ei oska elu teisiti ette kujutada. Enamuses tahavad nii meeletult head haridust saada, kuid see pole elus oluline. Inimesed vaid arvavad nii, kuna nad pole hetkekski mõelnud - milline oleks elu ilma seaduste ja riigita? See oleks paradiis. Me õpime koolis peaaegu poole oma elust, mõtlemata, mida oleks jõudnud kogu selle ajaga teha. Töö asemel saaksime rännata mööda maailmat koos perekonnaga tasuta - hääletades või lihtsalt jalutades. Ilma rahata saame nautida loodust ja kõike sellist, mis teeb silmale pai. Ainult vähesed teavad, mis tunne on loobuda sellest ja olla vaba. Olenemata kõigest me siiski teenime ja arvame, et vajame seda. Inimesed on väga rumalalt jaotatud vaeseteks ja rikasteks. Minu arvates paberihunnik raha ei näita iialgi inimese väärtust, vaid ilma selleta elamine ja hakkama saamine teeb ta imeliseks. Seda ei saa nimetada imeks, kuna tuhandeid aastaid tagasi saadi väga hästi elada ilma rahata. Kui maailmas puuduks kapitalism ja inimesed teeksid heast südamest tasuta riideid, süüa, maju, siis saaksime nimetada ennast rikasteks, kuna me ei vaja enam kasumit, vaid oleme õnnelikud, et saime teha kellelegi midagi. Andmisrõõm on alati suurem saamisrõõmust. Maailm võiks olla rahast valla, sest ka inglise keeles on sõnal „free” kaks tähendust – vaba ja tasuta. Ma kulgeksin seda teed, kus oleks vaid tänulikkus tehtud töö eest ja ei midagi muud, aga inimesed on muutunud vastupidiselt ahneks, uhkeks. 

Ja saan veel siitkohalt öelda, et maailm vajaks uut revolutsiooni, puhastust kõigest sellest, said G. Got that right. Midagi uue maailmasõja taolist. Aga inimesed ei ole lollid, et nad alluvad kõigele jne, vaid nad liht pole kujutanud elu teisiti ette. Ja üldsegi seda, et ka inimene saab olla suur osa loodusest, mitte hävitajast.

Mummu on ikka täiega possurull!!! Te liht ei kujuta ette, kui nunni võib üks kass olla, ja need silmad. (LLLLLLLL) Kallim ja mu kassu on liht parimad nunnipallid ;**** mäumäumäumäu
/nunnuhood

Aga haigus, mille nüüd omale saanud olen, pigem tõbisuse, on täiega nõme, aga eks ma aimasingi, et see juhtuda võib, kuna on olnud stressiline aeg paraku ja ss keha annab teada sellest haiguse abil, kuna pole nii palju suutnud vastu pidada sellele. :/ Ja muidugi ilm, mis on pöördunud vägagi külmaks ja eks ma olen olnud väheste riietega. Aga naljakas on see, kuidas inimesed ainult ilma prst arvavad, et nad on haiged, kui peamiselt on siiski inimeses endas mingi vaimne valu, süümepiin, stress, mida iganes. Eriti töötavatel inimestel, see on nii obivous, et keha vajab puhkust, kui on ületöötatud ja tihtipeale inimene ise ei mõista seda või ei hooli, ja nii annabki keha märku. Kui ei annaks, pruugib juhtuda midagi tõsist. Ka kooliinimestel on seda tihti, sest kt-d ja muud ujutatakse nii üle ja kodus õppimine muutub nii mitmetunniliseks ja magada ei saa piisavalt ning ss tekivad haigused. Põhiliselt ei vajagi keha ravimeid, ta vajab, et inimene töötaks iseenda kallal, sest see, mis põhjustas haiguse, on sügaval inimese sees peidus. Eriti kui on tegemist vaimse oluga. Haigus pole ainult füüsiline ja et nina on nohune, vaid süümepiin, valu ja hirm - ka see on haigus. Aga see on alles algus, haiguseks muutubki ta ss, kui need tunded jäävad inimesse, ta ei vabasta neid, sellele võib järgneda veelgi tugevamad haigusnähtused (deprekas, tugevad vihahood jne). Ravimid sellele ei aita, ma kordan, kallid inimesed! Sest nii pea, kui teatud olukord, kus inimene kaotab taas oma vaimse tasakaalu, on teada, et ravimimõju on olnud asjatu. Pigem inimene nagu põgeneks selle eest, et enda mõttemaailmaga tegeleda. Ta arvab, et ravim on kergem väljapääs. Kuid see on hoopiski raskem, kuna igapäev nagu alustaksid millegagi uuesti. Mitte ei liigu edasi, vaid kogu asi seisab ja seisab... see on isegi koolis nii, kui laulda vaid solfitunnis diktaate, aga mitte kodus harjutada nädalas paar korda, alustaksid iga tund uuesti, sest asi ei arene. 

Aga kooliga seoses. Seal nagu alati, läheb normaalselt, va kui tulevad eriala arvestused, ss muretsen nagu hull :D Eriti sept. kuna I arvestus tuli nii äkitselt ja õppisin uut lugu kõigest mingi nädal aega. Reaalainetes on aga teisiti, sest meil on ainult ühiskonnaõpetus, eesti keel/kirjandus ja inglise keel. :D Fuck yeaaa :) Muusikainimestel ikka veab. ;D Aga nagu olen öelnud, seal saab olla ka raske, aga aint ss kui teed iseendale seda raskeks, seda saab laiskusega. 12 aastat koolis, milline aeg ja kulu. 9 aastat põhikoolis elasin üle ja peale seda ma ei saaks öelda, et elu on liht raisatud, cuz in the end... it's only music :D Tegelt praegu ka. Koguaeg. Vahepeal on ka isu kadunud, aga seda siiski juhtub... on üks pidev harjutamine. Kandlesse tuli nüüd 3ndal kursusel palju rohkem aineid juurde ja millega polnud ma üldse harjunud, nüüd vaikselt hakkan, aga olen vist üle harjutanud. PS. Sellest võis tulla ka mu tõbisus. Kuid see on vaid muusika, nimelt kammeransambel ja laulusaade, mis on nii lahedad. Õps pakkus välja ainsat plokkflöödimängijat, kellega kammeransamblit teha ja kes on ju muidugi meie kallis Pipu :) Nii et, eriti super! Ta pillioskus on ikka liht nii hea, mängib ühe noodi, ja ma juba sulan... :D Laulusaate lood on Teile, mu kallid lugejad teada - "Nii vaikseks kõik on jäänud" ja "Mesipuu poole". Esimese loo laulab üldsegi teisest koolist neiu, kes käib minuga ss Mustakal kooris. :P Usun, et tema on selleks perfect. :) Ja teise loo laulaks, ma vägaväga loodan, et L, kes laulab kõrget g nooti nii kergelt ja kõlavalt. Ehk tema kõrged noodid on kõige ilusamad ja puhtamad :) Novembri lõpp tuleb väga pandav, kui saab esineda nendega :) Wait for it !!!! 
Üldklaveris on samuti saade, mille looks osutus T. Mägi "Sinu hääl". Nägin neljapäeval E'd, tervitasime ja ss turtsatas nagu välk selgest taevast, et ehk tema võiks seda laulda. Ta oli nõus reedel kohtuma, et teha proovi. Endamisi mõtlesin, et noh, olen teda kuulnud teist häält laulmas ühe tuttavaga ja mõtlesin, et küll ta sobib. Ta ise on viiulimängija. Kuid ss kui läksimegi klassi ja ta hakkas laulma, mul oli O______O that's fucking amazing !!! :D Selles oli vist jälle Jumala käsi mängus, ma jooksin ta juurde isegi mõtlemata... :P 
Ja Eesti keeles oli vaja teha kirjandit, mille hinde sain hiljuti teada, milleks osutus A ^__^ U 700 sõna tuli, tegin rohkem kui nähtud, aga mis peamine, kogu see tekst oli veatu. Järgmised korrad üritan lühemalt, mida ma pole mitu aastat teinud XD aga kui eksam tuleb, ss võiks ka selleks harjutada :D

Wow, kui kiiresti ikka liigub siin see arvutimaailm. Amanda Todd'i lugu on ikka nii palju levinud juba. Mul on selleks juba mitmeid mõtteid tekkinud. Ma pole siiani tglt sellest loost sotti saanud väga, et kellega ta magas ja kellele ta näitas neid rindu. Nii et story kohta nagu väga ei saa ka öelda midagi. Kuid mida ma öelda saan, on see, et enesetappu on mõelnud siiski paljud inimesed, aga mis on neid takistanud? Armastus ja tahe siiski elada, lootes, et kõik saab veel korda. Seda armastust ei leia ta vb vanematelt, aga alati on olnud keegi, kes aitab edasi elada või miski, mis on inimesele liiga tähtis, nt kasvõi muusika, laulmine jne. Aga kui juhtub, et ei ole, nii nagu juhtus Amandal, ss see ajab mind tigedaks, just sp, et inimene ei taha surra, kui ta on kellegi poolt armastatud ja mis peamine - toetus. Ta ei saanud seda vanematelt, sest kui ta oleks saanud, ss Ta Poleks seda teinud! Vanemad, miks te ei toeta, kui on lapsel raske? Peaks liht töölt lahkuma, et teda aidata, et ta saaks ema õlal nutta ja et vanemad korrutaksid: Sina pole milleski süüdi. Trust me, see aitab! Ka mind on mõnitatud nagu ka paljusid, mitte muidugi nii hullult, aga ma olen alati saanud abi liht sp, et olen rääkinud seda emale, olen saanud südamelt ära.. kannatamine, enda sees hoidmine teebki raskeks, aga seda näevad ka vanemad ise, kui lapsel on valu. Ja te ss ei või rsk küsida ??? Ka ühel tuttaval on olnud haiglas, sest on tahtnud end tappa ja täpselt sama lugu - ei mingit toetust vanemate poolt. Alati on igas heas on midagi halba. Me võime sõimata neid inimesi, kes mõnitavad ja vägivallatsevad oma sõnadega, aga see on mõttetu, sest see on nende endi karma ja nad ei lõpeta! See ei lõppe iialgi, ainult ss, kui ise ei tunne enam häbi enda pärast. Ja nt, tuntud story - Rebecca Black, kes tuli oma esimese looga ja mis oli läbikukkumine... Kui te vaatate tema olekut, kus ta youtube's laulab akustiliselt seda lugu, kas te ei näe, kui mases ta on, milline kurbus ta silmades on, liht sära on kadunud? Vaadake aga nüüd tema uusi lugusid ja videosid, milline sära, see naeratus ja tema rahulolu. Ja seda peamiselt kõik tänu vanematele! Tema ema ei andnud iialgi alla ja ei lasknud tal depressiooni langeda, kui langes, ss ta pääses sellest nagu näha. Ta on armastatud. Sp ta mulle meeldibki, laulud on nagu ikka, pop ja üsnagi armsad, Aga mulle meeldib tema õnnelikkus ja pole teesklust, et teda ei huvita, vaid ta tõesti ei hooli enam, mida arvatakse temast. :) Ta jätkas oma laulukarjääri, she didn't give up oma unistustest. Ma imetlengi neid inimesi, kes saavad hakkama ka kõige suurema ebaõiglusega. Mulle ei meeldi kui antakse alla.... 
Ka muus olukorras, kus pinge on sees ja on allaandmistunne, rääkige emale-isale, it helps so much! Sõbrad toetavad, aga vanemad ka aitavad, peale suurt loengut muidugi :D aga ikkagi, then you can move on :) 


Nüüd kirjelda taevast nii pikalt kui saad. Improviseeri, mis seal olla võiks ja millised on tunded seal.
Kui palju sõnu said? Vähem kui põrgut kirjeldades? Seda ma arvasin. 

Tihtipeale oskamegi kirjeldada rohkem halba, kui head. Sellest on kahju, sest oskame näha palju rohkem halba, kui seda ilusat, mis meil on või mis on me mõtetes. 

Like U. Viilma said - meil on tglt tühjad pihud. Just sp, et me liht niiiiiiii vähe väärtustame seda, mis meil on, kui seda, mis meil olla võiks. Kui inimesel on palju asju, aga ta ka armastab neid, ss inimene ei pea kannatama. Kuid kui inimene tahab ahnelt midagi, ss jääb ta ilma mõnest asjast, mis tal juba on. Nii see elu käib. Nagu on öeldud, et "igapäevast leiba anna meile tänapäev" Ma algul mõtlesin, et peetudki silmas leiba, või mingit saiapätsi xD tglt aga need ongi asjad ja põhiline - söök. Aga miks üldse asjad? Meie inimesed, perekond on meile olulised, kellega me söögilaua taga oleme kas ss tihti või harva ja muljetame millest iganes. Ma ei ütle, et asjad on peamised, aga see pole ka väärtusetu, kui inimene armastab seda. Isegi läppar pole mõne jaoks tähtsusetu, kuna see võib olla nii tähtis ta jaoks, milles võib olla kirjutatud midagi väga suurt. 
Ma arvan, et absoluudselt kõigil on midagi, mille eest tänulik olla. Isegi, kui seda on vähe. Meil on alati midagi või keegi, kes meie pihud soojaks ja täis kuhjab. :) 

Järgmine kuu jälle! :) Nunnipallid. 

The Angel Of Darkness

Before you talk, listen. Before you react, think. Before you criticize, wait. Before you forget, forgive. And before you quit, try.

Jumal andis meile kaks silma, et näha, kaks kõrva, et kuulda, kaks kätt, et tunda, kuid miks andis Jumal meile ühe südame? Sellepärast, et teise me ise ülesse leiaks.

" Music is who I am. Everything else is what I do. "

Kallikesed, musirullid, olen Teiega taas Possumaal! :) Pole ma kuhugi kadunud, mõtted on juba palju ringi rännanud, millest tahan ka teile sheerida. 1 kuu jäigi vahele paraku, aga pole hullu, teen sellega tasa Teie jaoks! :) Raske on jälle kirjutamislainele saada, aga ma püüan... :S 
Nagu te näete, on mul uus blogi kujundus, mida juba paljud, ma usun, on juba näinud. See header on kindla sisu ja sümboliga... Need kaks samasugust kassi tähistavad mu tähtkuju - Kaksikud ja keskel on kaitseingel, mis kaitsebki ss kõige halva ja kurja eest. Loodan, et teile meeldib ja harjute ära :)  Paljud tahavad mitte oma suvest rääkida, kui on jäänud kaua aega vahele, aga like why not? See on minu meelest põnevam kui "hommikul algas eesti keel, järgmine tund oli keemia..." Jah, lapsed, kool on käes! :D Ma tean, et olete laisad, aga kui on jäänud terve suvi blogimata, ss on väga tore lugeda inimeste toimetamisest suvel. Mõnedest sain aru, et nende suvi möödus virus, solarises ja Vanalinna majade vahel - god damn it, why do I know these people? :D:D Aga osadel oli väga lahe, isegi lahedam kui minul. Böö? Mulle isiklikult täiega meeldivad sellised seiklejad inimesed ja ma ei pea silmas mägedel ronimist, vaid just sellist mööda Eestit, paadiga sõitmine, kalal käimine, jalgrattastega metsas, marjade korjamine, Eesti looduses nautimine jms. Kui mind kutsuda, tuleksin kohe kindlalt, aga endal ei ole paraku sellist iseloomu. Ma ise heameelega jalutaksin mööda linna ja avastaksin Tallinnat, ja seda ma tegingi. Lala. :D But like I said, I admire these people! ;) Ütleme nii, et mida noorem, seda rohkem seiklemist, ka mina laavisin kunagi mdea murul püherdamist, Emajõel sõitmist ja mida iganes veel. Siis sain vanemaks ja polnud enam aegagi. Väiksena ma elasin üle need mutukad ja putukad, sest olin nii tihti maal, et harjusin ära. Nüüd kui linnas mõnd mesilast näen, situn püksi. :D Kõige rohkem, kiljun! ;D J knows. Nii et mida ma palun, noored inimesed, ärge Jumala prst kaotage seda lapselikku mänguhuvi ja looduses seiklemist. Las olgu see teis igaveseks! See tahab minna nii kergelt mööda, et te ei pane ise tähelegi. Ja kui see teis kaob, ss see kaob alatiseks, mingi päev võib see suur tihk peale tulla, aga mõne päeva prst tahate juba oma koju arvuti ekraani passida. Mulle jäi kõrva Eesti kuulsuse Anu Tali jutt (dirigent) - Pole vaja minna kuskile mujale riiki, et liht end pruuniks päevitada päikese all, vaid avastada Eesti loodust ja süüa oma eestimaiseid maasikaid. Nii palju on siin, mida avastada ja imetleda... Pean tunnistama, et maasikatest tunnen küll puudust, fakk, need olid ikka nii head. Eriti kui nad alles müügile tulid, olid need niiiiiiiii prisked ja njämmad. Bläää, I need them! :( :D Aga selle suve ilmad küll sakkisid. Aga võib öelda ausalt, et selline suvi on kõige tüüpilisem Eestile, kuna me elame ju sellises ajavööndis. 23kraadi +(jahe tuul) ja vihmasajud - totaalne Eesti. See, mis on olnud kunagi, (30 kraadised ilmad) on olnud erakordne. Aga Mina tahan soooojaaa :/ ehk palavust!! Vähemalt 26-30! Ja sellest oli tõesti kahju. See on ainuke põhjus, miks tahaksin olla mingi 2 nädalat kuskil soojal maal, et nautida palavust ja ujuda palju soojemates vetes. Ma väga loodan, et seda kunagi saan.... Aga muidu, naudin ma julgelt kõike seda, mis meil siia antud on. Ega me niisama siia ei sündinud, eks ikka mingi müstilise põhjusega, mis tuleb üles leida :) Vb kui meile ei meeldi valitsus ja poliitikud, vähemalt armastame seda, mis on Jumala poolt antud. :) 

Vot sellised olidki. :) ja Täiesti Eestimaised :P

Ja siin on ka pisike ülevaade sellest, mida head meil pakkuda oli: 

Niisiis, saan teile vabalt rääkida oma augustikuust. See möödus täiuslikult! :) Põhiliselt jällegi Elu keset Tallinnat. Kõigepealt sai käidud kontral nimega "Valguse öö" , kus toimusid kontserdid samal päeval ja erinevates kohtades. Seda saab kutsuda kui kirikupäeva, muusikat oli täiega palju erinevat. Meie jõudsime J'ga käia kahel neist - Mõtisklusteekond "Vaata valgusesse" ja Hanna-Maarja Kangur imeliste lauludega. Mõtisklusteekond kestis 2h, aga see oleks kui pool tundi kestnud, aeg liht lendas, ja see oli liht niiiii mõnus. Räägitud sai Jumalast ja valgusest, kui jõust. Minu jaoks on Jumal kõik, mitte ainult valgus, aga siiski oli mõnus kuulata ja tunda jälle ühendatult. Räägiti ja esineti ansamblis ja soolona, see oli liht faking võimas! Eestlased on ikka niii tublid pop/jazz lauljad. :) Ss läksime järgmisse kirikusse ja kuulasime kallist otslast - Hanna-Maarjat, kes on täiega urr btw :D:D ja imeeelise häälega, lood olid nii suurepärased. Oleksin oodanud ka temalt klassikalisi laule, aga mis seal ikka! Mu meelest nii fcking hea, kui laulja oskab nii popjazzilt laulda kui klassikalist. :) Ühesõnaga, see oli seda kõike väärt ja eriti possu oli koos J'ga kuulata. :)
Ss käisime Tom Valsbergi ja Jaan Tätte kontral!!! Nad esitasid oma rännutee lugusid, oleksin oodanud indigo bändi juurde, aga jah, ss mõtlesin, et nemad 2 on ka kuradima head koos. Trummid olid ja muidugi nunnu Joosep basskidral ja vahepeal ka tšellol. Nad rääkisid ka niisama jutte ja pidevalt oli niii naljakas :D PS. Tätte on ka oma habeme ära ajanud, nägi vähemalt fresh välja! :D:D Ei aga jah, mulle meeldis, meile meeldis. Ootan juba pikisilmi Tomi raamatut, mis peaks kohe kohe ilmuma. See on pealkirjaga "Kuidas rännata ilma hirmuta?" Ta rändab alati üksi mööda maid ja see oleks jumala nice, kui saaksin lugeda tema jutte ja mida kõike veel seal leidub. Mul oli nii hea tunne, kui sain talle sünnaks 5 eurise kinkida, et tema raamat välja antaks. (donation) :) 

Sain ka üksi käidud kontral, mis tuli väga ootamatult. Toimus kammermuusika festival, kuhu kutsus mind R ja ta pakkus mulle tasuta pileti, sest ta ise esineb orkestris. Mul oli nagu jeeeeee, jõudsin sinna väikse hilinemisega, aga yeah, ma poleks uskunud, et see niiii võimas tuleb. Oli orkester, tausta lauljad või kuidas öelda ja solistid. See kestis 2h ja esitati vaid üks laul! See pidi vist mingi renessansi ajastu lugu olema, aga see oli tohutult võimas. Poleks uskunud, et meil niii häid lauljad on. Lauldi ja suheldi sositades, rääkides, kõike. See oligi ss ooper koos kammerorkestriga and it was amazing. Did I said it already? Well, see oli megaaaaa!!!! :) 

Peale Indigot saime ükskord käia Tarbatus, kuhu niii pikisilmi tahtsin juba minna. Kohale jõudes sattusime mingi Anarhistide majja, keda meile J sõber tutvustas, ja kus ma ennast väga hästi ei tundnud. ;D Peale seda läksime ööbimiskohta J vanaema juurde, et asjad ära viia. Rääkida me väga ei saanudki, vaid saime Gerdaga kokku lol ja J tuttavaga jms. :) Jalutatud saime sitaks ja Mare juurde jõudes olime niiii väsinud, aga meil õnnestus siiski temaga juttu ajada veel kaua kaua. Temaga oli nii hea rääkida :) ja peale selle oli ta meile söögi valmistanud ja kõht sai ilusti täis. :F Järgneva päeva kohtasimegi J tuttavaid ja chillisime niisama. Leidsime ka Armastuse kohviku üles, mis oli niii mõnus koht. :) Korraks nägin ka Jaanust seal ja ss panin pea laua alla :D:D Kogu oma oleku ja viimase jutuga ajas ta mind lõpuks närvi ja nüüd ma ei taha temaga enam suheldagi. Liht situ verd, sa krdi two-faced bastard :D -.- Anyways.... :D Õhtuks tagasi Mare juurde jõudes, ajasime veel sitaks juttu, saime jälle kõhud viimseni täis ja läksime magama. J kaisus on ikka kõige parem :* Kui meile M toitu tegi, ss mõtlesin, kui tore on kõik koos ühe laua taga süüa ja juttu ajada.... kuidas ma sooviks seda ka oma perekonnas nagu kunagi. Olenemata sellest kui meil on olnud erimeelsusi ja me ei räägi. Söögi jaoks on minul eriline tähtsus ja heameelega istuks ja sööks kasvõi vaikides, aga kõik koos. See oli kunagi.. Perega võiks ju süüa teha, mis tuleks armastusest, et kõik ära sööksid. Kui M meile tegi, ma liht ei teadnudki, et mul nii palju toitu kõhtu saab mahtuda :D Aga see oli ikka parim. Nüüd kui mulle ema on mõnikord teinud, ss on see olnud kohustusest, ja mulle pole maitsnud... liht ei maitse. Kohe on tunda liht seda energiat. Ma algul ei saanud aru why the fuck ma pole tahtnud, aga nüüd hakkan mõistma. Aga ma ise oma kogemusest nüüd tean, et kui tuleb enda pere, ss me sööks nagu alati hommikul ja õhtul köögilaua ääres ja räägiks oma päevast ja millest iganes veel. Nii ei kao kontakt oma lastega, saad isegi aru kui valetab. :D 
Teisel päeval läksime Vanalinna oma popuriid esitama lauludega ja muusikaga. Üks inimene jäi meid kuulama ka. See oli väga tore kogemus ja võin öelda, et kui tahate esitada lugusid linnas, ss laulge väga pikalt ja kordustega neid. Muidu jääb lühikeseks nagu meil jäi. Laulma peab vist nii kaua kuni hääl ära läheb :D Aga me olime tublid, ma loodan :) 
Aga võin ausalt tunnistada, et nüüd Tartut nähes, ülepika aja, on see koht mulle väga kalliks saanud. Loodan, et satub sinna mõni suvi veel... nüüd näen ka seda vahet Tallinnaga. Kuigi võrrelda pole ilus, aga inimesed naudivad rohkem, kui nad mööda linna kõnnivad, tallinlased aga on ülikiired ja kogu aeg on kuhugi vaja jõuda. Tartlased lasevad alati inimesi kõnniteele nii sõbralikult, tallinlastest ei hakka siinkohal rääkimagi :D Aga jah, nüüd näen ma ka suuruse vahet. Harjumus on üks tore asi, sp olen mina kui tallinlane harjunud suure linnaga ja Tartu on ikka väga väike, et see on nii harjumatu :D Kuid chillida ja inimestega kohtuga on nagu VÄGA äge. Nüüd mõistan ka, miks üks sõbranna tartlanna ütles, et ta elu sees ei elaks Tallinnas. See on totally harjumuse asi. Mulle väga ei jõua kohale just see vimm, mis tartlastel Tallinna vastu on. Kui reisivad ringi, on need linnad POOLE suuremad ja ss pole nagu probleemi sellega. O.o Üsna arusaamatu nende poolt :D Tallinnas on niii palju, mida avastada, ja usun, et ka Tartus. Nii et väga põnevad ja armsad linnad on mõlemad :P 

Siit saate ka VÄGA väikese ülevaade meie 3 päevasest reisist :D Kui välja läksime, unustasime 2 päeva jutti digika kaasa võtta ja saime viimasel päeval mõne shootid tehtud. :( Aga siin nad on! 

Tartlase positsioon? : D

Ma tahaksin rääkida, õigemini aidata depressioonis inimesi. See on asi, mida mulle samuti meeldib teha, aga ma tõeliselt kahtleksin olla psühholoog, sest nii palju jutte on juba levinud, kus inimesed ei saa sealt abi. Kas teate miks? Kuna ükski psühholoog ega psühhiaater ei oska aidata teid, tema oskab juhendada ja anda näpunäited. Ma olen juba ammu soovinud, et ma saaksin kedagi sellisest depressioonist välja viia, ma oleksin nii õnnelik, aga ma pole kunagi saanud... ja see on olnud just sp, et ma ei teadnud ss veel, et inimene saab aidata ainult iseennast, kui ta seda soovib. Mitte keegi teine. Siit ma tahangi öelda, et kui sa tunned, et kellegi abil saad sa õnnelikuks või keegi teine tuleb ja ütleb õiged sõnad, mida soovid kuulda, ss see on vaid illusioon. Seda ei saagi juhtuma, kuna nagu olen kunagi öelnud - kõik algab sinust endast. Sellest hetkest, kui soovid elu paremaks ja tahad, et midagi muutuks, sellest hetkest hakkavadki tulema sinuni need võimalused. Kui sa oled alla andnud ja sa liht justkui ootad midagi, ss miski ei muutugi kahjuks, kuna energia inimeses peab voolama ja kui ta seiskub, ss seiskub ka kõik see, mis tema ümber toimub. Kui sa tunned, et sind miski nö sööb seest, armuvalu või mõni muu valu ja sa tahad seda enam mitte tunda, ss unustamine pole väljaspääs, päästab sind ainult andestamine endale ja temale, kes sulle haiget tegi. Kui sa seda proovid, ss võin olla kindel, et sul tahab paar pisarat tulla ja seest hakkab süda kloppima - see on see halb stress, mis on sinu sees juba olnud ja pead ka sellest vabanema. Keha hakkab sulle teada andma sellest südame kloppimise jne abil, kuna ta pole Harjunud. (See jutt kehtib ka suitsu kohta ja halva stressi asemel nim. seda nikotiinivajaduseks) Vabasta see endas ja sa juba tunnedki end vabana. Ja isegi, kui sa Ei näe seda muutust, tea, et tegelikult on muutunud, kuna sa oled õigel teel. Isiklikult on mul olnud sama juhtum, kus ma tahaksin sellest valust vabaneda, aga see on osutunud liialt raskeks, kuid ilma mõtlemata "ma sooviksin..." poleks ma suutnudki vabaneda, piisab sellest kui sa tahad muutust. Depressioonis inimestel on sageli raskusi magamisega - kas magavad ülivähe või sitaks palju. Aga kumbki neist pole tervislik, liigne magamine võib olla kui füüsisele hea, aga vaimne pool on haige ja inimest ajab magama kurbus ja igavus, ilma sihtpunktita elu. Sp pole keha terviklikult tervik ja et muuta elu paremaks, tuleb magada piisavas koguses normaalselt. Niimoodi hommikul ärgates hakkavad vähenema stressid, süütunded ja kõik muu. Ka painkillers tabletid on need, mis pidurdavad elu õnnelikuks tegemist. Kui sa nüüd võtad ühe, et valust põgeneda, ss mõtle, milline see valu on ss, kui tabletimõju kaob? See tuleb alati tagasi. Tähtis on mõtlemisest "ma andestan, et minusse see valu tuli." Ma ei hakka rääkima, mida teha materjaalselt oma eluga, kui kõik on aiataha jäänud või kuidas elada, et ülejäänud aja olla taas happy. Seda ei saa meist keegi öelda, küll aga saan öelda, et kõigepealt, et leida oma elus sihtpunkt, karjäär, mingi elu mõte, tuleks alustada hoopis oma mõttemaailma korda ajamisega ja kui see hakkab looma ehk voolama sinus see tee, ss hakkavad sulle võimalused liht sülle tulema või ss leiad nagu niuhti selle, mida soovid teha. Saladus on vaid soovis ennast aidata, soovis saada paremaks. 

Tahan teile sheerida ka oma juusteplaanidest. Suvel oli tõsiselt mõnus olla poisipeana, kuid ma arvasin, et see kestab mul veel kauem ja see on Just minu jaoks. Aga nüüd olen hakanud selles kahtlema, st et ma soovin taas vaheldust ja olen otsustanud taas kasvatama hakata ja sama pikaks nagu oli mul kunagi, mingi 15aastaselt. Ma ei kahetse hetkekski, et ma poisipeaks tegin, sest see oligi mulle õpetuseks, kui väga ma tglt hakkasin oma pikki juukseid igatsema ja Enda värvi taas laavima. Vaadates vanu fotosid, märkasin, et how the hell ma ei meeldinud endale ss? Nüüd ongi ainsaks probleemiks see, kui jube ma võin hakata välja nägema, kui mul juuksed pikemaks kasvama hakkavad. Kui nad on õlani, ss on täiesti normaalne, aga kui lühemad, ss võib vaatepilt olla kohutav. Nii et kui näete mind ja vaatate, et kas see olen tõesti mina või mingisugune nirk hoopis, ss teadke, et mõlemad variandid kehtivad :D Ainus vahend ongi liht suuur suur kannatus. Arvestades, et aastas kasvavad juuksed 12 cm, ss aasta pärast ongi mul kuskil õlani. Enne seda pean vist kott peas ringi liikuma. :D But like I said, ilma lõikamata poleks ma iial mõistnud, kui hea ma võin oma loomuliku värvi ja pikkade juustega näha. ;D Ja muidugi, poisipea sobib mulle tõeliselt hästi, aga pinda on käinudki see just, et pean liiga tihedalt juuksuris käima ja nendega tegelema. Ma tahan taas näha välja loomulik. Nagu naine peaks olema. ;) 

Mu meelest kui inimesele midagi halvasti öelda, ss ei loe see, mida talle öeldi, vaid oleneb see, kuidas sellele reageeritakse. See, mida keegi ütleb, on tema enda probleem ja vb ka karma, aga mu meelest intelligentsi saab näidata see inimene, kellele öeldi. Mina ei mõista neid, kes hakkavad vastu vaidlema "aga kes sina üldse oled?" vms. See on minu meelest nii ebaküps ja endale stressi tekitamine. Kui oodata veidi ja jääda rahulikuks ning teha smail ette, see on enda stressi päästmine. Nii kui hakata teisele ütlema nimesid ja Ennast Tõestama, oled juba häbiplekk. Ja nii kaua kuni inimene vastu nähvab, nii kaua teda ei jäeta rahule. Kui keegi midagi halvasti ütleb Sulle ja Sa respektid tema öeldut, ss tema respektib ka Sind ja Sa oled justkui õppetunni läbinud. Mõistma ei pea, ja kuulda võtma ei pea, siiski ju vaba maa, aga respektige, mida teile öeldakse. Olenemata kui mõttetu lahmimine see on, või kui valus lause see võib olla. Ja te tunnete end ülihästi ;) 

Ahjaa, ja oiblää, asi, mida ma ootan juba nii väga, aga tean, et sinna on sitaks aega, on Tomb Raider & Lara Croft 2013 märts!!!!!! Vahepeal öösel vaatan seda ja unistan, et seda mängida või vaadata, kuidas J seda mängib ja kaifida. See kvaliteet jms on kuradi võimas nagu ühesõnaga vaataks filmi, aga saad mängida samal ajal. :D See on nii super, et see on tehtud võimalikult reaalseks, ja et Lara on algul selline veitsa koba ja hoolib kõikidest inimestest, isegi neid, keda peab tapma. Ütleb meeleheitlikult "I didn't want to do this" ja nutab surnukeha juures... See uus mäng on nii inimlik ja mulle see tohutult me gusta. Naine, kes teda kehastab, on nii nunnu :D ja nii seksika häälega. :F Ühesõnaga jah, ta on olnud muidu strong ja kõikvõimas Lara, ongi aeg vahelduseks. Nüüd saab teada tema story ehk millest kõik algas.  Eriti pull on see, et naine, kes Larat kehastab, ei pea ainult hääli tegema ja rääkima, vaid ta peab ka ise virtuaalselt kaklema ja liigutama end nagu sitaks. ;D et oleks võimalikult reaaalne. Oi kuidas ma tahaks näha üldse seda tegevust, kuidas seda mängu tehakse ja kus seda tehakse. Mida nad teevad praegu? :D Jne. 
Can't wait !!!!
Siit saategi näha esimest game play'd! :) 

Aga olgu, praeguseks baibai ja kirjutan sel kuul teile veel kindlalt :) Saab rääkida koolist jms. 
Seeya, people! :) 

/Paks